Kõrreliste söödakultuuride väetamine

Kõrreliste rohttaimede saagitasemeja kvaliteedi kujunemisel on otsustavaks lämmastik.
Hästi reageerivad lämmastikule kõik raiheinad, edasi languse järjekorras päideroog, kerahein, roog-aruhein, ohtetu luste, põldtimut, harilik aruhein.

OLULINE toitainete allikas on sõnnik ja vedelsõnnik.

Parim vedelsõnnikuga väetamise aeg on mullaharimise ajal või kevadel enne rohu kasvama hakkamist. Hilisem väetamine PEAKS toimuma üksnes läga kamarasse viimise abil, vastasel korral saastuvad lehed ning koristatav rohi ei sileeru korralikult. Toitainete kaod lendumise näol on suured. Orgaanilist väetist võib anda ka sügisel. Eriti hästi reageerib lägale lutsern. Lutserni lägaga väetada koheselt peale  I niidet!   Erinevalt liblikõielistest kultuuridest vajavad kõrrelised lisaks eelnimetatud toitainetele suures koguses lämmastikku (N). Juba rajamisaastal on vaja lämmastikväetistega väetada.

Lämmastikväetiste kasutamine

Saagiaastal efektiivselt kasutatavad N-kogused on küllaltki suured:

kevadel              100...120kg/ha
pärast I niidet     70... 80 kg/ha
pärast II niidet   60... 70 kg/ha.

Soovitav on väetise efektiivsuse ja keskonnakaitse seisukohalt lähtudes käsutada väiksemaid N norme. Kõrrelisterohkel karjamaal vähendatakse N norme 1/3 võrra.

Kõige olulisem on väetiste kasutamisel see, et oleks taim, mida väetada!
Ei ole mõtet väetada vana, umbrohtunud ja hõredat rohumaad!

Fosforit, kaaliumi, kaltsiumi, väävlit ja teisi makro- ja mikroelemente vajavad nii kõrrelised, kui ka liblikõielised. 

Eeltoodut kokku võttes tuleb eelistada liitväetisi 250...300kg/ha aastas, sest ühekülgne või ebaregulaarne väetamine viib mulla vaesustumiseni toitainetest ja selle viljakuse langusele.
Samuti väheneb söötade toiteväärtus, rohumaade saagikus ning püsivus.